Lihtsalt püüan igat teistsugust liikumist trenni pähe „maha müüa“. Näiteks tegin maal terve päeva puid. Abiks oli selline imemasin, mis tükeldab ja saeb ja lükkab halud lindiga veel kasti ka, aga ikkagi peab seal mitu meest manu olema, sest masin on põhimõtteliselt loll. Muidugi selle tegevuse juures ma pulsimeetrit endale peale ei pannud, seega ei tea ka täpselt, mitu kilokalorit ma kaotasin. Aga emotsioonis võitsin kõvasti. Boonusena muidugi ka kuuri all koha leidnud talvepuud.
Kontoritööst vabanenuna võtsin ette veel teisegi füüsilise töö, selleks oli sõbra hoovi kamina ehitamine. Trennipäevikusse seda nüüd kirja ei pannud, aga kaminaehituse teise päeva hommikuks olid kõik kondid ja singid kanged.
Kaminaid olen elus teinud mitu tükki, kuid nüüd on suurem vahe sisse jäänud, mistõttu lisaks mördi mätsimisele ja kivi paigaldamisele kulus ka hulk minuteid mõtlemisele. Igatahes oli see mõnus vaheldus igapäevategevusele, samas tuleb kohe lisada, et seesinane kamin pole veel sugugi valmis.
Klassikalises mõttes puhata on ikka ka vaja. Siin meenub nõukaaeg, kus kodanike põhitegevuseks nende auga väljateenitud puhkuse ajal oli korteri remontimine. Selline puhkus võis ikka stressi tekitada küll.
Muru niitmine, sauna kütmine, lesta suitsetamine – need on hoopis teised terad.
Mis treeningutesse puutub, siis nüüdsetegi füüsiliste tegevuste käigus jõudsin õige ruttu arusaamisele, et see pagana vähene liikumine ja koormus ongi eeskätt minusuguste kontorirottide ja teiste valgekraede probleem. Kui inimene ikka õiget meestetööd teeb, ei siis ole tal terviserajale asja. Ega vist ka jaksu.
Aga füüsiline tegevus on ka reisimine või matkamine, kui soovite. Ja see on puhkuse juures märksa lahedam pool, kui korteri remont või puudetegu!
Mul tekkis ahvatlev plaan põrutada mõneks päevaks Pakri saartele, see on see koht, kus aastate eest Eesti sõjamehed merre jäid. Aga sõjateema on noil saartel tugevalt esil ka nõukogude ajast, kuna ühte neist kasutati pommitajate märklauana (mille jäljed mõistagi tänaseni näha on), ja teisel saarel olid sõjaväeosad, sest asudes Paldiski külje all oli neil saartel strateegiliselt oluline koht. Praegu elab seal alaliselt vaid neli-viis hinge, ehkki kuldsel rootsi ajal oli seal mitu suurt küla ning elanike arv küündis 350 inimeseni.
Ma ei hakka siinkohal, kogu saare eluolu ja ajalugu siiski ümber jutustama, vaid piirdun mõne seigaga, mis haakub minu liikumisharrastusega.
Olles laagri üles pannud, otsustasime juba järgmisel varahommikul pärast karastavat ja samas ka kõhedat suplust koos nastikutega esimesele saarele ringi peale teha. See matk ei murdnud polnud päeva lõpuks sugugi konti, kuigi kilomeetreid kogunes tükki 15 ja maastik ei olnud just igal meetril kuigi pilkupüüdev.
Ometi oli see rännak mõtestatud ka seetõttu, et olen hakanud nende viimase paari kuu jooksul aru saama liikumise olulisusest. Elik kui isegi füüsis kaasa ei taha tulla, on vaim sellisteks asjadeks juba üsna valmis ning see on väga märkimisväärne saavutus – osata oodata ja nautida hetki, mis saabuvad pingutuse lõpuks.
Iseäranis meeldivaks tegid selle retke paar mõnusat aktsenti. Esimene oli saare ainsa kaevu juures. Pärast mõnekilomeetrist kuuma käes kõmpimist alguses läbi võsa ja seejärel haruldaselt lillelise heinamaa, pole külm ja puhas kaevuvesi kunagi nii hea maitsenud. Lõõgastavad hetked venisid seal minutite pikkusteks, sest lisaks kurku ja kaasasolevatesse anumatesse kallamisele said oma sahmaka ka ülekuumenenud pea ja muud kehaosad.
Teine õnnis hetk tabas kilomeetreid edasi, kui olin jõudnud pangaservale - sealse pehme sambla peal tehtud uinak võiks mõnes olukorras maksta tuhandeid. Õhtune turisti eine ja kuivad võileivad polnud selle tervisliku päeva parim osa, aga võite isegi arvata, et täitsid oma põhiülesande eeskujulikult.
Järgmisel päeval võis juba kergemalt võtta ning teine saar, mida nimetatakse Väikseks Pakriks, kuid mis tegelikult on suurem, tuli vallutada mõõduka tasu eest traktori kastis.
P.S. Mis puutub antud kirjatüki pealkirja, siis sellel pole mingit pistmist tegeliku eluga…
