laupäev, 28. juuni 2014
teisipäev, 17. juuni 2014
reede, 13. juuni 2014
Rattaõhtu kinkis mulle uhke rinnanumbri
Seekordne blogisissekanne viib meenutustes rattaöhe,
mis vältas linnapäevade eel Rakvere tänavail. Ütlen kohe välja, et tegemist oli ühega minu üliharvadest ettevõtmistest, kus mulle võistlusnumber antakse. See oli 549.
Seadsin selle hoolikalt kahe haaknõela abil särgi külge ning ette rutates olgu öeldud, et jälgisin hoolega kogu sõidu vältel, et number ikka kenasti välja paistaks, katki ei läheks ja ära ei kaoks. Pärast tore seinale riputada.
Kui lõpuni ausaks jääda, siis tegelikult mäletan, et kooli ajal osalesin ma ka mingil rattavõistlusel Kõrgemäel ja siis oli mu number 23. Aga tookord pidin ma katkestama. Tehniliste probleemide tõttu, sest rattasõit on lõpuks siiski tehnikasport. Võistlusnumbri sain ka auto külge, kui vana Ladaga Lepna porirajal kihutasin. See samuti tehnikasport. Kuigi seal vedasin suitseva radiaatoriga lõpuni välja.
Üldiselt mulle need aja peale stardid ei meeldi, sest närv tuleb aegsasti sisse ja see pärsib sooritusvõimet tohutult. Eriti stardis, kus võib juba suurest hirmust otsad ära anda.
Seekordse rattaöö kohta oli ammu teada, et aja peale sõitmist ei ole. Tuleb lihtsalt vaikselt kulgeda ja läbida etteantud distants, mis kujunes 18 kilomeetri pikkuseks.
Mulle see sobis. Pabistamist ei tekkinud. Selliseid tunniseid sutse olen ikka ette võtnud, mis viga seda teha veel kambakesi. Ei lähe isegi trenni eest arvesse! Samas muidugi enamikul 700 osalejast massistardi kogemus puudus ja see tõik tegi veidi ettevaatlikuks.
Alguses oli palju elevust – tuttavad siin ja seal. Paljudel vägevad kostüümid seljas ja uhke sõiduriist jalge vahel.
Kusjuures suuremal osal neist oli anda hinnang mu välimusele, sest eks nad ole ju mu blogipostitusi või lehelugusid lugenud. Panin seejuures tähele, et peenema kondiga inimesed kiitsid, et olen juba veidi alla võtnud (kuigi see ei vastanud päriselt tõele), ise paksud aga parastasid, et midagi pole muutunud (mille kohta mul ka hetkel andmed puudusid). Järelikult olid paksud kadedad ja peened lihtsalt viisakad.
Start läks kenasti, tee peal sõitsin paljudest mööda ja vaatasin vasakule-paremale, kõrvale, et kas kiivri all ka mõni tuttav nägu paistab. Pea leidsingi ühe sõbra, kellega tallasime lõpuni välja.
Ees sõitnud politseiauto hoidis tempot liigagi madalal ning nõnda võis kulgedes isegi juttu ajada. Põhiliselt rääkisime toidutegemisest ja teravatest maitseainetest. Etapi keskel otsustasime spurtida päris etteotsa, et kuulda, mida Viermanni Ants seal saateautos seletab. Lõbus oli lehvitada tänavate äärde ja akendele ning aiaväravatelegi kogunenud rõõmsameelsetele inimestele. Keegi hüüdis “Elagu Virumaa Teataja!”. Ja kõik plaksutasid. Tundsin end nagu Tour de France’il.
Pärast lõppu oleks veelgi sõitnud, aga muud üritused ootasid. Näiteks tahtis Ago Gaškov ka “Aktuaalse Kaamera” jaoks mind filmida. Tegime seda Vinni jõusaalis. Kaamera ees seletamine on mulle alati piinu valmistanud. Tõepoolest, enne oleks edasi sõtkunud kui teleoperaatoriga tõtt vaadanud, ent eesmärgi poole rühkimine nõuab oma.
Kui saade ära oli, siis paljud helistasid, aga mina ei julgenud telekatki lahti teha. Usun siiski, et kohe-kohe saavutan ka õige treeningutsükli.
Last but not least, viimati kaalule astudes olin alistanud maagilise 130 piiri, seda ülevalt poolt alla vaadates.
Seadsin selle hoolikalt kahe haaknõela abil särgi külge ning ette rutates olgu öeldud, et jälgisin hoolega kogu sõidu vältel, et number ikka kenasti välja paistaks, katki ei läheks ja ära ei kaoks. Pärast tore seinale riputada.
Kui lõpuni ausaks jääda, siis tegelikult mäletan, et kooli ajal osalesin ma ka mingil rattavõistlusel Kõrgemäel ja siis oli mu number 23. Aga tookord pidin ma katkestama. Tehniliste probleemide tõttu, sest rattasõit on lõpuks siiski tehnikasport. Võistlusnumbri sain ka auto külge, kui vana Ladaga Lepna porirajal kihutasin. See samuti tehnikasport. Kuigi seal vedasin suitseva radiaatoriga lõpuni välja.
Üldiselt mulle need aja peale stardid ei meeldi, sest närv tuleb aegsasti sisse ja see pärsib sooritusvõimet tohutult. Eriti stardis, kus võib juba suurest hirmust otsad ära anda.
Seekordse rattaöö kohta oli ammu teada, et aja peale sõitmist ei ole. Tuleb lihtsalt vaikselt kulgeda ja läbida etteantud distants, mis kujunes 18 kilomeetri pikkuseks.
Mulle see sobis. Pabistamist ei tekkinud. Selliseid tunniseid sutse olen ikka ette võtnud, mis viga seda teha veel kambakesi. Ei lähe isegi trenni eest arvesse! Samas muidugi enamikul 700 osalejast massistardi kogemus puudus ja see tõik tegi veidi ettevaatlikuks.
Alguses oli palju elevust – tuttavad siin ja seal. Paljudel vägevad kostüümid seljas ja uhke sõiduriist jalge vahel.
Kusjuures suuremal osal neist oli anda hinnang mu välimusele, sest eks nad ole ju mu blogipostitusi või lehelugusid lugenud. Panin seejuures tähele, et peenema kondiga inimesed kiitsid, et olen juba veidi alla võtnud (kuigi see ei vastanud päriselt tõele), ise paksud aga parastasid, et midagi pole muutunud (mille kohta mul ka hetkel andmed puudusid). Järelikult olid paksud kadedad ja peened lihtsalt viisakad.
Start läks kenasti, tee peal sõitsin paljudest mööda ja vaatasin vasakule-paremale, kõrvale, et kas kiivri all ka mõni tuttav nägu paistab. Pea leidsingi ühe sõbra, kellega tallasime lõpuni välja.
Ees sõitnud politseiauto hoidis tempot liigagi madalal ning nõnda võis kulgedes isegi juttu ajada. Põhiliselt rääkisime toidutegemisest ja teravatest maitseainetest. Etapi keskel otsustasime spurtida päris etteotsa, et kuulda, mida Viermanni Ants seal saateautos seletab. Lõbus oli lehvitada tänavate äärde ja akendele ning aiaväravatelegi kogunenud rõõmsameelsetele inimestele. Keegi hüüdis “Elagu Virumaa Teataja!”. Ja kõik plaksutasid. Tundsin end nagu Tour de France’il.
Pärast lõppu oleks veelgi sõitnud, aga muud üritused ootasid. Näiteks tahtis Ago Gaškov ka “Aktuaalse Kaamera” jaoks mind filmida. Tegime seda Vinni jõusaalis. Kaamera ees seletamine on mulle alati piinu valmistanud. Tõepoolest, enne oleks edasi sõtkunud kui teleoperaatoriga tõtt vaadanud, ent eesmärgi poole rühkimine nõuab oma.
Kui saade ära oli, siis paljud helistasid, aga mina ei julgenud telekatki lahti teha. Usun siiski, et kohe-kohe saavutan ka õige treeningutsükli.
Last but not least, viimati kaalule astudes olin alistanud maagilise 130 piiri, seda ülevalt poolt alla vaadates.
reede, 6. juuni 2014
Vahelduseks lisaimpulss alpilaagrist
Minu tervisespordi osalusprojekt on nüüd nii kaugel, et otsustasin pärast pulsikella, imekaalu ja treeningukavade kättesaamist siirduda kõrgmäestikuoludesse – alpilaagrisse.
Parkinud auto Rougemonti sildi alla, tõmmanud mütsi silmile ja toppinud vajalikud asjad seljakotti, tuli hakata astuma, taamal kõrgustes valendavad liustikud.
Juba esimese paarikümne sammuga oli asi selge – siit nii lihtsalt ei pääse. Tee viis kohe alguses põõsaste vahelt püstloodis üles ja edasi aitasid vaid kaaslastelt laenatud kõnnikepid.
Pärast meeletut rühkimist jõudsime alpiaasale, kus tuttavate nurmenukkude, kullerkuppude ja lillade krookuste vahel lookles mägioja – oluline osa sellest sillerdavast nirest voolas mõne hetke jooksul mu kurku ja pudelitesse. Hunnitut vaadet ja lauskmaad ei jätkunud siiski kauaks, sest tipp ootas ei tea, kus. Teekond kulges ühest maamärgist teiseni. Kuna tegemist oli talvise mäesuusarajaga, siis neid sinna jätkus.
2000 meetri kõrgusel kadusid puud ära, maalilisest alpiaasast oli jäänud üksnes unistus, hakkas sadama lörtsi.
Eesmärgiks võetud mägionn viirastus iga järgmise otsa taga. Kui vastu tulnud matkajalt teed küsisime, saime vastuseks midagi, mida ei suutnud uskudagi – see majake asub seal. Ja ta näitas otse üles mäetippu, kuhu ei viinud mingit rada ja milleni ulatus vaid kiviklibu. Siksakitades tuli edasi rühkida. Pulsikella ma seekord käe peale ei pannud, kuid kui pea ringi hakkas käima, tuli istet võtta. Nõnda venis teekond kolme ja poole tunni pikkuseks.
Selle teguviisi ajendiks oli kaval mõte mööduda sujuvalt Tarvo Sõmerist, kes niigi on minust paremas vormis, olgugi et ta sai oma esimese ratta pärast kaheksakümnendaid aastaid. Umbes samast ajast on pärit minu eelmine ratas, mis mullu toimetuse trepikojast pihta pandi.
Igatahes minul on rattasõit ammu selge ning tean sedagi, et sellega saab palju kergema vaevaga ja kiiremini liikuda kui jalutades. Kui just tuul ja vihm ei sega (seda, et ei sega, tuleb meie suves vahel isegi ette).
Pulsikellaga pole ma aga kunagi kokku puutunud ja panin tähele, et kui Euronicsi suviselt imekaunis tootejuht selle mu randmel käivitas, siis kargasid numbrid hoobilt saja ligi. Ja ma ütlen, see ei olnud kellaaeg.
 |
| Aarne ja Tarvo Põhjakeskuse Euronicsis (Foto Meelis Meilbaum) |
Õige pea jõudsin pulsikellaga ära harjuda ja sammudes oli tore jälgida, kuidas numbrid vahelduvad sel moel, et treeningust ka kasu oleks. Beureri pulsikellade kohta leiad infot SIIT
Aga juba õige pea tuligi minna Alpidesse. Kui treeningu- ja söögikavad koostanud Sven Hõbemägi mu eelseisvast Šveitsi reisist kuulis, ütles ta ainult kaks sõna: “Hakkab pihta!”
Hakkaski. Jõudnud vaevalt Genfis võõrustajate juurde, kui lauale lajatati kausitäis juustu, mille kohal saiatükkidega õngitsedes pidid kõik manulised askeldama. Selgus, et tegemist on sealse rahvusroaga, mida fondüüks kutsutakse.
Aga juba õige pea tuligi minna Alpidesse. Kui treeningu- ja söögikavad koostanud Sven Hõbemägi mu eelseisvast Šveitsi reisist kuulis, ütles ta ainult kaks sõna: “Hakkab pihta!”
Hakkaski. Jõudnud vaevalt Genfis võõrustajate juurde, kui lauale lajatati kausitäis juustu, mille kohal saiatükkidega õngitsedes pidid kõik manulised askeldama. Selgus, et tegemist on sealse rahvusroaga, mida fondüüks kutsutakse.
Paremaks ei läinud ka järgmistel päevadel, sest lisaks juustule on Šveitsi spetsialiteediks ka šokolaad, millest ma siiski hoiduda suutsin.
Regulaarsetel kellaaegadel söömisest ei tulnud samuti midagi välja, sest külast külla sõites ja kõike seda ilu imetelles ei olnud mahti söögikohti otsidagi, pealegi, näiteks sooja toitu restoranis kella kahest kuni kuueni õhtul üldse ei anta. Hirmkallitest hindadest ma parem ei räägigi.
Et karmavõlga tasuda, tuli langetada esialgu põnev, kuid tagantjärele hinnates üliraske otsus – tõusen mägedesse!
Regulaarsetel kellaaegadel söömisest ei tulnud samuti midagi välja, sest külast külla sõites ja kõike seda ilu imetelles ei olnud mahti söögikohti otsidagi, pealegi, näiteks sooja toitu restoranis kella kahest kuni kuueni õhtul üldse ei anta. Hirmkallitest hindadest ma parem ei räägigi.
Et karmavõlga tasuda, tuli langetada esialgu põnev, kuid tagantjärele hinnates üliraske otsus – tõusen mägedesse!
Parkinud auto Rougemonti sildi alla, tõmmanud mütsi silmile ja toppinud vajalikud asjad seljakotti, tuli hakata astuma, taamal kõrgustes valendavad liustikud.Juba esimese paarikümne sammuga oli asi selge – siit nii lihtsalt ei pääse. Tee viis kohe alguses põõsaste vahelt püstloodis üles ja edasi aitasid vaid kaaslastelt laenatud kõnnikepid.
Pärast meeletut rühkimist jõudsime alpiaasale, kus tuttavate nurmenukkude, kullerkuppude ja lillade krookuste vahel lookles mägioja – oluline osa sellest sillerdavast nirest voolas mõne hetke jooksul mu kurku ja pudelitesse. Hunnitut vaadet ja lauskmaad ei jätkunud siiski kauaks, sest tipp ootas ei tea, kus. Teekond kulges ühest maamärgist teiseni. Kuna tegemist oli talvise mäesuusarajaga, siis neid sinna jätkus.
2000 meetri kõrgusel kadusid puud ära, maalilisest alpiaasast oli jäänud üksnes unistus, hakkas sadama lörtsi.
Eesmärgiks võetud mägionn viirastus iga järgmise otsa taga. Kui vastu tulnud matkajalt teed küsisime, saime vastuseks midagi, mida ei suutnud uskudagi – see majake asub seal. Ja ta näitas otse üles mäetippu, kuhu ei viinud mingit rada ja milleni ulatus vaid kiviklibu. Siksakitades tuli edasi rühkida. Pulsikella ma seekord käe peale ei pannud, kuid kui pea ringi hakkas käima, tuli istet võtta. Nõnda venis teekond kolme ja poole tunni pikkuseks.
Aga kohale jõudes haaras mind meeletu rahulolu- ja õnnetunde segu.
Tassike teed ja sooja suppi, mida mägimajakese ja seljakoti sisu pakkus, polnud ainsad tujutõstjad. Ka juba ees oodanud kaks kohalikku alpinisti, kes ülisõbralikult jagasid oma meenutusi paarikümne aasta tagusest retkest Mount Blanci tippu, ei olnud need. Isegi mitte kirjeldamatud vaated ei suutnud konkureerida teadmisega, et ma suutsin seda teha. Märk mäenõlval näitas 2180 m.
Järgmisel hommikul õnnis tunne kestis ning laskumine läks lausa muiates. Siis oli mahti ka mägikitsi ja ümisejaid märgata, unistavalt kaugustesse vaadata ja juunikuise lume peal isegi kerge liug lasta.
Tassike teed ja sooja suppi, mida mägimajakese ja seljakoti sisu pakkus, polnud ainsad tujutõstjad. Ka juba ees oodanud kaks kohalikku alpinisti, kes ülisõbralikult jagasid oma meenutusi paarikümne aasta tagusest retkest Mount Blanci tippu, ei olnud need. Isegi mitte kirjeldamatud vaated ei suutnud konkureerida teadmisega, et ma suutsin seda teha. Märk mäenõlval näitas 2180 m.
Järgmisel hommikul õnnis tunne kestis ning laskumine läks lausa muiates. Siis oli mahti ka mägikitsi ja ümisejaid märgata, unistavalt kaugustesse vaadata ja juunikuise lume peal isegi kerge liug lasta.
Mis oluline – reisilt koju jõudes oli kaalunumber juba väiksem. Seda vaatamata juustufondüüle, mille manustamiseks ka lahkumisõhtul läks. Et siis asja kokku võttes: usun alpilaagrisse!
neljapäev, 5. juuni 2014
teisipäev, 3. juuni 2014
pühapäev, 1. juuni 2014
Tellimine:
Postitused (Atom)