Tarvo Sõmer - jooks kulges üllatavalt valutult

Olin stardis ka eelmisel aastal, siis läbisin 10 km ajaga 59.41.

Sel aastal võtsin eesmärgiks joosta alla tunni. Kuna teadsin juba kevadel, et tulemas on erakordselt töine suvi, siis pelgasin pisut, kas suudan püstitatud eesmärki täita. See, et suvi tuleb ka väga palav, oli asjaolu, mida ma ette ei teadnud. Viimane oli ka peamine põhjus, miks treeningute põhimaht langes aprilli-maisse. Juunis jäid töö tõttu ja juulis palavuse tõttu harjutuskorrad hõredaks. Aga augustis õnnestus taas enam-vähem normaalselt treenida.

16. augusti õhtul siiski väga ei närveerinud. Kinnitasin numbri rinnale ja kuigi olin registreerunud ajavõtuta distantsile, siis poetasin end esimesse, ajavõtuga stardigruppi. Põhjus oli pragmaatiline- kuna eelmisel aastal startisid nii jooksjad kui ka kõndijad koos, siis panin tähele, et ligi kaks esimest kilomeetrit kulus mul „jõnksutades“, et aeglasemalt liikujatest mööduda, siis sel aastal, valides kiirema stardigrupi, lasin teistel muretseda, kuidas minust mööduda. See taktika töötas ja sain kogu distantsi läbida omale sobivas tempos.

Jooks kulges üllatavalt valutult, kui möödund aastal tekkis mul kuuenda kilomeetri alguses raske moment (tingituna alguse tempomuutustest ja alateadlikust soovist viiendal kilomeetril kesklinnas, rahva vahel, end tegelikkusest parema jooksjana näidata), siis sel aastal suutsin valitud tempos lõpuni püsida. Ka õnnestus peale Vee tänava tõusu kenasti lõpuni kiirendada. Alles finisikella alla jõudes ja nähes aega 1.06.22(5 min tuleb teise stardigrupi tõttu maha arvata), sain aru, et eesmärk jäi üsna napilt täitmata. Enesetunne ütles, et jõudu jäi kõvasti üle ja minut-kaks oleks rajal kindlasti suutnud kiirem olla. Kogemustest jäi puudu. Algaja asi.

Kokkuvõttes võib üritusega igati rahul olla. Inimesed ümberringi olid silmnähtavalt õnnelikud ja see on kõige olulisem. Järgmiseks aastaks veksleid veel välja ei anna, aga kui vähegi võimalik üritan kindlasti stardis olla. Igal juhul korraldajatele suur tänu, selle Rakverele ja kõigile meile nii olulise spordisündmuse eest.

                                                                                                                                         Tarvo Sõmer

Lõpp saabus siis, kui finiš ületatud

Pühapäeval saabus toimetuse meilikasti järgmise pealkirjaga vihje:
„Rakveres oli ööjooks“. Tõepoolest, nägin oma silmaga. Ja siinse jooksublogi ühe epohhi lõpetuseks on rõõm tõdeda, et sai ka ise läbitud. Kümne kilomeetrit. Vabas tehnikas. Nagu lubatud.

Pärast lõppu oli küll selline tunne, et kogenematusest jaotasin vist jõuvarud valesti, sest finišijoont ületades tundsin, et võiks veel edasigi käia. Nad seal Zürichis olid isegi pärast 400 meetri läbimist palju rohkem väsinud…

Aga kõigest otsast peale. Kõigepealt ei saa kuidagi märkimata jätta minu kunagist skepsist sedasorti ürituste suhtes ning eelnevat meeletut ärevust. Ütleks isegi, et mind haaras stardipalavik juba päev enne algust. Võib-olla mulle selline pikk ootamine ei passi, nagu ka mõni Eesti koondislane Shveitsist kõneles, kui stardid hilja õhtupeale nihutati.

Vahetu ettevalmistus otsustavateks hetkedeks kujunes paaritunniseks rähklemiseks teleka ees, kus joosti, nagu kiuste, maratoni. Ja kui sa näed, milline pingutus neil seal EMil ikka on, siis kaob juba viimnegi enesekindlus.

Starti tormates suutsin isegi oma numbri ära kaotada. Pulss tõusis veelgi, kui sportlasi nägin. Õnneks suunati mind omasuguste sekka ja seal sain veidi rahuneda. Osa tuttavat kultuurirahvast peapaeltega ja isegi kaabuga, osa muidu tervislike eluviiside pooldajaid, kes teada juba tammiku treeningradadelt. Kõik puha sõbralikud. Pulss langes veidi.

Start. See oli võimas! Igasugust kaadervärki lendas taevas. Ja tuled plinkisid ja viled puhusid.

Ja saluuti lendas ja tossu ja tuld oli nagu tsirkuses. See rahustas päris maha. Sain aru, et vast polegi selline tõsine võiduajamine, kus veri peab ninast välja lendama.

Stardis läks hästi, kedagi valelähte pärast ei diskvalifitseeritud. Keegi tallatud ei saanud. Esimesed meetrid rahva ees üritasin joosta, mäkketõusu võtsin juba rahulikumalt. Sest ees terendasid poolpaljad kõhutantsijad.

Vana hea tuttav Pikk uulits osutus kogu selles melus üsna lühikeseks. Ometi jõudsid viis minutit hiljem startinud jooksjad juba minu kandadele ja möödusid tuhinal. Hoidsin tee äärde, nagu soovitatud.

Siiski nägin peagi ka mõnda ohvrit – ühte paksu jooksjat plaasterdati, üks vanem mees ajas puhates südamerütmi õigeks.

Kuna mu blogi püsilugejad juba teavad, et „palkasin“ tuntud liikumisharrastaja Riho Hüti endale jäneseks, siis ütlen kohe ära, et ta sai oma ülesandega suurepäraselt hakkama. Näiteks hoidis ta mind alguses targalt tagasi, sest tahtsin ka tuttavatega ühte sammu hoida. Aga hiljem Riho rääkis, kuidas tal juba kolmandal kilomeetril sugenes kuri kahtlus, kas ma ikka lõpuni välja vean. Ilmselt luges ta seda välja mu kaamest näost. See kahtlus hajus tal aga mõni kilomeeter hiljem, sest teadmine, et kogu aeg jääb läbitavat maad vähemaks, mõjus mulle kui laadalt koju lonkavale hobusele.

Eneseuhkuse pihta käis küll tõsiasi, et enamik rahvast minust möödus, ent õnneks jäi neid ka seljataha piisavalt. Asi, mida ma tähele panin oli ka see, et enamasti jalutas lõpuotsas naispere, mis iseenesest polnud üldsegi ju halb.

Mõistagi ei jäänud mulle märkamata teeäärne melu. Minu kunagine kaastöötaja julgustas vahvasti ruuporist Vee tänavas oma koduväravas ja pakkus keelekastet. Bändipoisid „keevitasid“ isegi kirikutrepil ja hoogsate tantsutüdrukute pilke erinevatel ristmikel püüdsin esialgu siiski vältida, sest oli iseendagagi tegemist.

Võidu tänava otsas pakuti suisa viina, millest ma targu keeldusin, sest kartsin, et see võib oluliselt mõjutada mu sooritusvõimet. Lubasin pärast läbi tulla. Ühe tänava otsas olid elanikud oma elu õige mõnusaks teinud ning külitades aia taha lohistatud nahkdiivanites elasid mitme tunni jooksul spektaaklile kaasa. Ühes pimedas lõigus jooksis üks nokastanud tüüp külje alla ja saatis mind kuni esimese laternapostini.

Kui aga kaheksandal kilomeetril Donna poe ees juba alguses tuttavate kõhutantsijate pruune paljaid puusi nõtkumas nägin, siis pidi Riho mind vägisi edasi vedama.

Stardiga kaasnenud ilustulestiku vahetas lõpukilomeetriteks välja taamal sähviv põuavälk.

Kohati hüüti rahva seast mind ka nimepidi, siis vaatasin mujale ja tegin näo, justkui oleksin parajasti väga keskendunud. „Ära jookse, kõnni!“ oli nende hulgast meeldivaim hüüdlause, mida ma ei lasknud ka korrata.

Lõpp saabus täpselt siis, kui finišijoon ületatud. Vajutasin kinni oma kujutletava stopperi. Kiire arvutus näitas, et keskmiseks kiiruseks tuli ligi seitse kilomeetrit tunnis, mis pakkus mulle suurimat rahulolu, sest teadupärast pidi surm liikuma 5 km/h.

Astusin teiste lõpetajate vahelt uhke tundega läbi rind ülesleitud numbriga ette lükatud. Autogramme ei küsitud. Enamikul oli siiski iseendagagi tegemist ning adudes, et minu enneolematut saavutust selle massi sees suhteliselt märkamatuks jääb, surusin end vaikselt auto poole, et koju duši alla minna ja külmkapist üks külm õlu võtta.

Meeletu emotsioon hinges ja kerge surin jalataldades ei lubanud mul uinuda veel mitu tundi. Öösel tähistaevasse vaadates ei näinud kukkumas ühtegi perseiiti, küll aga lubasin endale sellist kogemust veel tulevikuski. Ja kui olin üle lugenud ka oma varasemad blogipostitused, siis sain aru, et vaatamata vahepealsetele raskustele tuleb ettevõetu alati lõpuni viia. Kus see inimene muidu ikka rahu leiab.

Ega te siia jalutama ei tulnud!

Kohe ongi see kauaoodatud päev, mil saab Ööjooksu läbi teha.

Elu esimese võistluse! Okei, ilma ajavõtuta… Nagu kolme kuu eest lubatud, läbin kümme kilomeetrit vabatehnikas, mis peaasjalikult tähendab tõtlikku kõnnakut.

Ehk nagu ütles selle nädala juubilar Ello Odraks kunagi Moldovas meie delegatsiooni moodustanud raamatukogutöötajatele: „Kõndige-kõndige, ega te siia jalutama ole tulnud“.

Ma valetan, kui ma ütlen, et pole üldse ärevuses. Kui korraldajad kutsusid eile mind võistluskeskusesse numbri järele, siis see kõlas justkui keskkooli lõpus õpetaja karm osutus: „Võtke nüüd oma eksamipilet!“.

Olen end mässinud küll ühelt poolt paraja katsumuse sisse, kuid teisalt ootan juba mõnuga, et saaks vallutada oma armsa kodulinna tänavad koos tuhandete teistega. Panin tähele, et mitmel pool Rakveres pinnati ka tänavaid, nii pole karta, et jooksurahvas libastuks. (Muidugi oli mul mõte ka enne võistlust salamahti seesama distants läbi käia, kuid ei leidnudki selle kavala plaani teostamiseks mahti.)

Ühte ma kardan. Nimelt, et inimesed teede ja tänavate ääres hakkavad mind julgustama ja ergutama, et mis sa kõnnid, jookse. Aga ma ei tohi provokatsioonidele alluda. Pigem teen seda järgmisel aastal, sest ega siis minu treeningprogramm ja „liikumisprojekt“ veel sugugi lõppenud ei ole.

Paljud kindlasti küsivad, et kuidas siis enesetunne on võrreldes maikuuga, kui siin julged vekslid välja sai käitud. Kohe vastan: „Parem on!“. Kohe palju parem. Tõsi, ehkki on läinud üle kivide ja kändude (aga sain luureandmetest teada, et kaaskannatajal Tarvo Sõmeril ei läinud sugugi leebemalt). Ise tunnen nüüd lausa vastupandamatut vajadust liikuda (M.O.T.T.) ja sageli jätan autogi meelega tavapärasest veidi kaugemale, et ikka kõndida ka saaks.

Näiteks käisin ükspäev Tallinnas Ülemiste kaubanduskeskuses, seal käis parajasti hirmus remont ja ümberehitus ning sisse pääses pika ringiga. Tavaliselt ma oleks kannalt ringi keeranud või vähemalt närvi läinud. Seekord aga hing lausa hõiskas sees – et näe, saan mõned lisameetrid jälle kondiauru kasutada, mis muidu niisama oleks jäänud.

Aga jah, täna tuleb käia arvamusfestivalil ning seejärel ärevalt rajale astuda. Usun, et koos teiste kaasosalejatega tuleb sellest mõnus õhtupoolik ning hiljem on, mida meenutada ja blogida.

Siinkohal pean tunnistama, et olen endale jäneseks „palganud“ hea sõbra Riho Hüti - juba tuntud rahvasportlase-, kes hoiab teravalt pilku peal, et ma tempot liiga üles ei kruviks. Sest ma tahan muu asjatamise hulgas ju ka raja ääres toimuvat täie rinnaga nautida! Korraldajad on igatahes kõik teinud, et sellest Ööjooksust taas üks suurepärane rahvaspordiüritus kujuneks.

Ahjaa, küsite, et kas ma ka mõne kilogrammi olen kaotanud. See on hea küsimus! Ikka olen, pakun, et oma viis-kuus tükki. Seejuures arvestagem, et pidasin hoolega silmas tõika, et liiga kiire kilode kaotamine pole tervisele sugugi kasulik.

Blogipidamine hakkas mulle aga sedavõrd meeldima, et kavatsen sellega jätkata. Vaatame, mis sellest kõik välja tuleb.

Ööjooksjatele aga: kuu näkku!

“Run, Forrest, run!”

Eeldan, et suur osa lehelugejaist on näinud filmi “Forrest Gump” (või lugenud samanimelist romaani). Arvan ka, et enamikule neist on läbiva joonena meelde jäänud peategelase jooks.

Filmitutvustuses öeldakse, et Forrest on tavaline inimene, kelle rikkumatus ning lihtsameelsus iseloomustavad tervet põlvkonda.

Kultuslikuks on saanud lause, mida hüüab madala enesehinnanguga väiksele Forrestile tema sõber Jenny: “Run, Forrest, run!” Ja Forrest jooksebki teda jälitavate suuremate kaakide eest ära, nõnda et jalatoed ribadeks lendavad. Selgub, et ta pole mitte ainult lihtsameelne ja ebakindel, vaid temas on välgukiirust ja kangelaslikkust ning kõiksugu muid häid omadusi ka.

Filmi edenedes jõuab Forrest pärast seiklusi oma rännakutelt koju, et näha oma ema viimset päeva. Ta kohtub ka Jennyga, kelle abieluettepanekust keeldub.

Järgmisel hommikul hakkab ta jooksma ja jookseb kolm aastat. Tema jooksu hakatakse järgima, rahvahulgad järgnevad talle ühest osariigist teise. Lõpuks väsib habetunud Forrest ära, keerab otsa ringi ja jalutab koju tagasi. Inimesed jäävad pika ninaga järele vaatama. Mõni jookseb edasi ja leiab omakorda endale järgijaid. Aga peategelase elus saab seejärel mõndagi selgemaks.

Selle filmi stsenaarium sai Oscari.

Paljud inimesed jooksevad amokki. Paljud inimesed jooksevad oma murede eest ära. Pigem on see kujundlik. Jooksmise all mõistetakse ju muude tegevuste leidmist, et probleemid nende taha peitu jääksid.

Kuid ka jooksmine sõna otseses mõttes on muu tegevus. Tean nii mõndagi tuttavat, kes pärast rasket katsumust on enda elu totaalset muutnud. Näiteks jooksma hakanud. Jooksnud nagu Forrest end tühjaks ja raputanud nõnda enda õlult murekoormat. Tüki viisi. Aga kas ei võiks inimene end muuta ka ilma saatuslike katsumusteta? See on raske.

Miks ma ei räägi täna treeningutest? Te võite juba aimata, et mul pole praegu neist midagi rääkida. Ka kõrvalised inimesed enam suurt ei küsi, kuidas läheb, sest nad näevad, et midagi justkui pole muutunud. Vähemalt väliselt. Tegelikult on küll. Hästi palju.

Kui mõned unistavad kiiremini jooksmisest, siis maailmas on väga palju inimesi, kes unistavad paarist sammust kõndimisestki, sest nad on aheldatud ratastooli või voodisse.

Näen sageli unes oma ema taas pliidi ees seismas. Aga ta ei saa. Tal on praegu väga raske. Mõtlesin tükk aega, kas kirjutada sellest või mitte, aga siiski … Iga toetav mõte on abiks. Palun soovime talle kõik, et ta jalad alla saab.

Mina läbin oma lubatud kümme kilomeetrit ikka kuidagi ära.

Kord Pakri saarel ma südame kaotsin…

Ahoi, poisid ja tüdrukud, nagu tavatseb öelda kuulus telestaar Vahur Kersna.

Oleme oma ajavao kündnud 2014. aasta südasuvesse ning pean tunnistama, et olen oma puhkuse esimestel nädalatel lülitunud režiimile, kus trenn üsna tagasihoidliku koha leidnud. Kuid rõhutan siinjuures kohe, et alla ei ole ma andnud mitte.

Lihtsalt püüan igat teistsugust liikumist trenni pähe „maha müüa“. Näiteks tegin maal terve päeva puid. Abiks oli selline imemasin, mis tükeldab ja saeb ja lükkab halud lindiga veel kasti ka, aga ikkagi peab seal mitu meest manu olema, sest masin on põhimõtteliselt loll. Muidugi selle tegevuse juures ma pulsimeetrit endale peale ei pannud, seega ei tea ka täpselt, mitu kilokalorit ma kaotasin. Aga emotsioonis võitsin kõvasti. Boonusena muidugi ka kuuri all koha leidnud talvepuud.

Kontoritööst vabanenuna võtsin ette veel teisegi füüsilise töö, selleks oli sõbra hoovi kamina ehitamine. Trennipäevikusse seda nüüd kirja ei pannud, aga kaminaehituse teise päeva hommikuks olid kõik kondid ja singid kanged.

Kaminaid olen elus teinud mitu tükki, kuid nüüd on suurem vahe sisse jäänud, mistõttu lisaks mördi mätsimisele ja kivi paigaldamisele kulus ka hulk minuteid mõtlemisele. Igatahes oli see mõnus vaheldus igapäevategevusele, samas tuleb kohe lisada, et seesinane kamin pole veel sugugi valmis.

Klassikalises mõttes puhata on ikka ka vaja. Siin meenub nõukaaeg, kus kodanike põhitegevuseks nende auga väljateenitud puhkuse ajal oli korteri remontimine. Selline puhkus võis ikka stressi tekitada küll.

Muru niitmine, sauna kütmine, lesta suitsetamine – need on hoopis teised terad.

Mis treeningutesse puutub, siis nüüdsetegi füüsiliste tegevuste käigus jõudsin õige ruttu arusaamisele, et see pagana vähene liikumine ja koormus ongi eeskätt minusuguste kontorirottide ja teiste valgekraede probleem. Kui inimene ikka õiget meestetööd teeb, ei siis ole tal terviserajale asja. Ega vist ka jaksu.

Aga füüsiline tegevus on ka reisimine või matkamine, kui soovite. Ja see on puhkuse juures märksa lahedam pool, kui korteri remont või puudetegu!

Mul tekkis ahvatlev plaan põrutada mõneks päevaks Pakri saartele, see on see koht, kus aastate eest Eesti sõjamehed merre jäid. Aga sõjateema on noil saartel tugevalt esil ka nõukogude ajast, kuna ühte neist kasutati pommitajate märklauana (mille jäljed mõistagi tänaseni näha on), ja teisel saarel olid sõjaväeosad, sest asudes Paldiski külje all oli neil saartel strateegiliselt oluline koht. Praegu elab seal alaliselt vaid neli-viis hinge, ehkki kuldsel rootsi ajal oli seal mitu suurt küla ning elanike arv küündis 350 inimeseni.

Ma ei hakka siinkohal, kogu saare eluolu ja ajalugu siiski ümber jutustama, vaid piirdun mõne seigaga, mis haakub minu liikumisharrastusega.

Olles laagri üles pannud, otsustasime juba järgmisel varahommikul pärast karastavat ja samas ka kõhedat suplust koos nastikutega esimesele saarele ringi peale teha. See matk ei murdnud polnud päeva lõpuks sugugi konti, kuigi kilomeetreid kogunes tükki 15 ja maastik ei olnud just igal meetril kuigi pilkupüüdev.

Ometi oli see rännak mõtestatud ka seetõttu, et olen hakanud nende viimase paari kuu jooksul aru saama liikumise olulisusest. Elik kui isegi füüsis kaasa ei taha tulla, on vaim sellisteks asjadeks juba üsna valmis ning see on väga märkimisväärne saavutus – osata oodata ja nautida hetki, mis saabuvad pingutuse lõpuks.

Iseäranis meeldivaks tegid selle retke paar mõnusat aktsenti. Esimene oli saare ainsa kaevu juures. Pärast mõnekilomeetrist kuuma käes kõmpimist alguses läbi võsa ja seejärel haruldaselt lillelise heinamaa, pole külm ja puhas kaevuvesi kunagi nii hea maitsenud. Lõõgastavad hetked venisid seal minutite pikkusteks, sest lisaks kurku ja kaasasolevatesse anumatesse kallamisele said oma sahmaka ka ülekuumenenud pea ja muud kehaosad.

Teine õnnis hetk tabas kilomeetreid edasi, kui olin jõudnud pangaservale - sealse pehme sambla peal tehtud uinak võiks mõnes olukorras maksta tuhandeid. Õhtune turisti eine ja kuivad võileivad polnud selle tervisliku päeva parim osa, aga võite isegi arvata, et täitsid oma põhiülesande eeskujulikult.

Järgmisel päeval võis juba kergemalt võtta ning teine saar, mida nimetatakse Väikseks Pakriks, kuid mis tegelikult on suurem, tuli vallutada mõõduka tasu eest traktori kastis.

P.S. Mis puutub antud kirjatüki pealkirja, siis sellel pole mingit pistmist tegeliku eluga…

VIDEO: Matk Cabane de la Videmanette`i

VIDEO: Suured mehed rattaööl