VIDEO: Suured mehed Vomaxis koormustestil

Seistes külmkapi ees, küsin endalt: “Kas vorstijupp on minust tõesti tugevam?”

Foto: 2x Meelis Meilbaum

Olen oma treeninguteks ettevalmistustega jõudnud sinnamaani, et läbisin koormustesti Vomaxis. Kui päris ausaks jääda, siis tegelikult väga ei läbinudki, sest sel ajal, kui ma väntasin, muutus arsti nägu aina tõsisemaks ja tõsisemaks, kuni ta ütles: “Aitab küll.”

See pole aus, Tarvo Sõmeril, kes enne mind juhtmed külge sai, läks palju kauem aega!

Minul, mehikesel, polnud higigi lahti, ei ma hakanud veel hingeldamagi, kui juba kõik. Doktor vaatas ja
mõõtis, mõõtis ja vaatas … ning nentis, et vererõhk läheb liiga ruttu üles ja tuleb liiga kaua alla.

Et kas ma tunnen end ikka hästi? Omast arust küll.

Igatahes sain soovituse kiirete ja äkiliste alade asemel tegeleda esialgu sellistega, mis sobiksid rohkem pensionäridele – pikemad jalutuskäigud või rattasõidud madalas tempos. See, et madalas tempos, meeldis mulle väga, aga poolteist tundi korraga, no kust selleks aeg võetakse?!

Eks ma proovisin juba enne treeningukavade kättesaamist end vaikselt ikka liigutada. Aga nädalavahetused kipuvad täiesti käest minema. Lausa häbi hakkab, kui nõrk ma olen igasuguste ahvatluste suhtes.

“Küsi endalt külmiku ees, kas sina oled nõrgem kui vorstijupp või õllepurk,” soovitab sõber, kes kergejalgselt mu kõrval kepsleb, samal ajal kui mina liigset paarikümmet kilo mööda tammikut kaasa tassin. Muidugi ei taha keegi seda tunnistada. Seda, et oled kellestki nõrgem. Aga tugevaks saamiseks tuleb see vorst ju hävitada! Nojah.

Igatahes ahvatlustest puudust juba ei tule. Näiteks olin neljapäevaks saanud kaalu 130 peale (see võis johtuda ka sellest, et erinevad kaalud näitavad erinevaid numbreid), kui hakkas see veekend'i trall pihta.

Siirdusin õhtul sõbra juurde. Autoga, sest nagu kiuste olid mõlemad jalgrarattakummid katki läinud ja jalutamist häiris ähvardav äikesepilv. Seal pakuti maitsvat juustukooki. Mitu korda keeldusin, kuid kui ikka nii lahkelt pakutakse (“Ma ise tegin”), siis tuli lõpuks järele anda. Võtsin pool. Järgmisel päeval oli teise sõbra sünnipäev. Tema elab veel kaugemal. Võtsin takso. Aga tema abikaasa valmistatud heeringaleib tuli järele proovida (“Naine ise tegi”).

Ülejärgmisel päeval oli kohaliku trahteri avapidu. Otsustasin sealt viisakusest vaid hetkeks läbi astuda, kuid 30kraadises leitsakus ilmus minu ette justkui taeva kingitusena kandikutäis sillerdavaid õllepudeleid. Esimene läks kohe janu pärast. Muidugi ei puudunud ka toredad Saksa vorstikesed, juustupallikesed ja singiviilukesed …

Igaüks teab, et külaskäik tähendab enamasti enda täissöömist või -joomist. Ja põhiliselt on laual kartulisalat! Ent kui sa keeldud söömast, siis võetakse su kehakaal ja väljanägemine üksipulgi ette. Kui keeldud aga joomast, on see veel hullem, küsimused ja eelarvamused täidavad kohe toa: kas tarvitad tablette? milliseid tablette sa tarvitad? jne. Ühesõnaga on parem selliseid olukordi vältida. Ning selleks tuleb minna ikkagi terviserajale või spordisaali.

Loodetavasti saab järgmises osas juba kiusatusejutu asemel lugeda sellest, kuidas treening tegelikult edeneb.

VIDEO: Suured mehed A-Sport poes

Kui joodik minust terviserajal pudelikotiga mööda kõndis, siis sai mõõt täis

Foto: Meelis Meilbaum

Kui kõik ausalt ära rääkida, nagu seda tegi Agu Sihvka, siis pean alustama sellest, et sattusin veebruaris Soomes ujulat külastades saunas kaalu peale ja nägin seal imelikke numbreid.

Kuna ma polnud ammu kaalu peal käinud, olin neid numbreid nähes seal ujulasaunas suisa šokeeritud – mingil müstilisel moel olin poole aastaga võtnud 15 kilo juurde ja nüüd ulatus seier 135 peale. Vajusin sügavaisse mõtteisse, tegin paar leili ja katsetasin seda kaalu igaks juhuks uuesti. Number ikka sama!

Vahepeal ostsin endale uued teksad, uue pintsaku ja veel mõned rõiva­esemed, sest tundus, et vanad on pesus kokku läinud. Peas aga vasardas küsimus: millest ometi selline kaalutõus? On ju mu elustiil olnud üsna muutumatu. Ikka töö ja kodu, söök ja lebo.

Olen kogu aeg arusaamatult jõllitanud neid endistest paksudest jooksumehi, kes räägivad imelisi lugusid oma uuest elust. Aga ometi haarasin uppujana õlekõrrest ja võtsin ühendust ööjooksu korraldajatega – kas ma võiks midagi nendega koos ette võtta, kas või jalutada võistlusolukorras 10 kilomeetritki läbi. Andmata aru, mida see kõik tegelikult tähendab.

Otsustasin asja ka avalikuks teha, sest teades, kui nõrga iseloomuga ma olen, uskusin seda mu motivatsioonile kasuks tulevat. See taktika näis töötavat, sest kohe, kui kirjutasime minu ja näitleja Tarvo Sõmeri koostööst ööjooksu korraldajatega, laekus kaasaelajaid ja kaasatundjaid uskumatul moel. Seda nii linnatänaval, poesabas, kõrtsitoas kui ka terviserajal, kuhu ma otsejoones tõttasin.

Panin kohe tähele, et see distsiplineerib, kuna poes enam saia ja jäätist osta ei julgenud, sest ka kassapidaja ja minu taga seisnud klient olid lehte lugenud. See-eest nägin tammikus vastu tõttavates koerajalutajates rõõmsalt noogutavat äratundmisrõõmu. Keegi proua aga soovis edu ja tähendas noogutades, et hakkab juba minema.

Pean kohe tunnistama, et ma pole kunagi eriline jooksusõber olnud. Mulle meeldib spordi juures emotsioon. Olen aastaid hommikuti korvpalli mänginud, sest seal saab nügida ja seletada. Ja korve visata, näiteks viimase sekundi kolmeseid, mis tuju mitmeks päevaks üles kütavad. Sama jutt käib jalgpalli või tennise kohta. Aga mitte jooksmise.

Jah, olen elus teinud mõned jooksusammud, olen ka üritanud kiirkõndi teha, kuid kui ma nägin, kuidas Lilleoru poest tulnud joodik oma õllepudelitega minust – dressides tervisesportlasest – muuseas mööda jalutas, kadus viimnegi tuju.

Nüüd on aeg küps!

Esimeseks sammuks oli käik A-Spordi poodi, kust valisin endale ilusad sinised Adidase tossud. (Viimati olid mul sellised siis, kui koolipeol käisin). Ja sain isegi retuusid. Kui need jalga ajasin, olin kohe nagu sportlane. Aga liiga paks sportlane. Võib-olla nagu kuulitõukaja, igatahes mitte jooksja.

Esimesed sammud tammikus olid jubedad. Otsustasin teha ühe ringi, tegin siiski kaks. Hing ja vaim isegi tahtsid, ehkki end välja ajada on jube piinarikas. Iga minut, mida edasi sai lükata, oli kui hingeõnnistus, aga jalad ei tulnud järele.

Pärast tunnist kõndi oli tunne muidugi super. Saun ja uni maitsesid palju paremini. Stopp! Igat toitu ei tasu siiski näppida.

Sellest juba järgmisel korral, sest personalitreener Sven Hõbemägi lubas koostada nii toitumis- kui treeningukava.

Ja läbida tuleb ka koormustest, mille põhjal võib juhtuda, et mu sportlaskarjäärile õige suur pidur tõmmatakse. Aga loodame parimat.

VIDEO: Kaks suurt meest hakkavad valmistuma Ööjooksu 10 km