Seadsin selle hoolikalt kahe haaknõela abil särgi külge ning ette rutates olgu öeldud, et jälgisin hoolega kogu sõidu vältel, et number ikka kenasti välja paistaks, katki ei läheks ja ära ei kaoks. Pärast tore seinale riputada.
Kui lõpuni ausaks jääda, siis tegelikult mäletan, et kooli ajal osalesin ma ka mingil rattavõistlusel Kõrgemäel ja siis oli mu number 23. Aga tookord pidin ma katkestama. Tehniliste probleemide tõttu, sest rattasõit on lõpuks siiski tehnikasport. Võistlusnumbri sain ka auto külge, kui vana Ladaga Lepna porirajal kihutasin. See samuti tehnikasport. Kuigi seal vedasin suitseva radiaatoriga lõpuni välja.
Üldiselt mulle need aja peale stardid ei meeldi, sest närv tuleb aegsasti sisse ja see pärsib sooritusvõimet tohutult. Eriti stardis, kus võib juba suurest hirmust otsad ära anda.
Seekordse rattaöö kohta oli ammu teada, et aja peale sõitmist ei ole. Tuleb lihtsalt vaikselt kulgeda ja läbida etteantud distants, mis kujunes 18 kilomeetri pikkuseks.
Mulle see sobis. Pabistamist ei tekkinud. Selliseid tunniseid sutse olen ikka ette võtnud, mis viga seda teha veel kambakesi. Ei lähe isegi trenni eest arvesse! Samas muidugi enamikul 700 osalejast massistardi kogemus puudus ja see tõik tegi veidi ettevaatlikuks.
Alguses oli palju elevust – tuttavad siin ja seal. Paljudel vägevad kostüümid seljas ja uhke sõiduriist jalge vahel.
Kusjuures suuremal osal neist oli anda hinnang mu välimusele, sest eks nad ole ju mu blogipostitusi või lehelugusid lugenud. Panin seejuures tähele, et peenema kondiga inimesed kiitsid, et olen juba veidi alla võtnud (kuigi see ei vastanud päriselt tõele), ise paksud aga parastasid, et midagi pole muutunud (mille kohta mul ka hetkel andmed puudusid). Järelikult olid paksud kadedad ja peened lihtsalt viisakad.
Start läks kenasti, tee peal sõitsin paljudest mööda ja vaatasin vasakule-paremale, kõrvale, et kas kiivri all ka mõni tuttav nägu paistab. Pea leidsingi ühe sõbra, kellega tallasime lõpuni välja.
Ees sõitnud politseiauto hoidis tempot liigagi madalal ning nõnda võis kulgedes isegi juttu ajada. Põhiliselt rääkisime toidutegemisest ja teravatest maitseainetest. Etapi keskel otsustasime spurtida päris etteotsa, et kuulda, mida Viermanni Ants seal saateautos seletab. Lõbus oli lehvitada tänavate äärde ja akendele ning aiaväravatelegi kogunenud rõõmsameelsetele inimestele. Keegi hüüdis “Elagu Virumaa Teataja!”. Ja kõik plaksutasid. Tundsin end nagu Tour de France’il.
Pärast lõppu oleks veelgi sõitnud, aga muud üritused ootasid. Näiteks tahtis Ago Gaškov ka “Aktuaalse Kaamera” jaoks mind filmida. Tegime seda Vinni jõusaalis. Kaamera ees seletamine on mulle alati piinu valmistanud. Tõepoolest, enne oleks edasi sõtkunud kui teleoperaatoriga tõtt vaadanud, ent eesmärgi poole rühkimine nõuab oma.
Kui saade ära oli, siis paljud helistasid, aga mina ei julgenud telekatki lahti teha. Usun siiski, et kohe-kohe saavutan ka õige treeningutsükli.
Last but not least, viimati kaalule astudes olin alistanud maagilise 130 piiri, seda ülevalt poolt alla vaadates.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar