Seistes külmkapi ees, küsin endalt: “Kas vorstijupp on minust tõesti tugevam?”

Foto: 2x Meelis Meilbaum

Olen oma treeninguteks ettevalmistustega jõudnud sinnamaani, et läbisin koormustesti Vomaxis. Kui päris ausaks jääda, siis tegelikult väga ei läbinudki, sest sel ajal, kui ma väntasin, muutus arsti nägu aina tõsisemaks ja tõsisemaks, kuni ta ütles: “Aitab küll.”

See pole aus, Tarvo Sõmeril, kes enne mind juhtmed külge sai, läks palju kauem aega!

Minul, mehikesel, polnud higigi lahti, ei ma hakanud veel hingeldamagi, kui juba kõik. Doktor vaatas ja
mõõtis, mõõtis ja vaatas … ning nentis, et vererõhk läheb liiga ruttu üles ja tuleb liiga kaua alla.

Et kas ma tunnen end ikka hästi? Omast arust küll.

Igatahes sain soovituse kiirete ja äkiliste alade asemel tegeleda esialgu sellistega, mis sobiksid rohkem pensionäridele – pikemad jalutuskäigud või rattasõidud madalas tempos. See, et madalas tempos, meeldis mulle väga, aga poolteist tundi korraga, no kust selleks aeg võetakse?!

Eks ma proovisin juba enne treeningukavade kättesaamist end vaikselt ikka liigutada. Aga nädalavahetused kipuvad täiesti käest minema. Lausa häbi hakkab, kui nõrk ma olen igasuguste ahvatluste suhtes.

“Küsi endalt külmiku ees, kas sina oled nõrgem kui vorstijupp või õllepurk,” soovitab sõber, kes kergejalgselt mu kõrval kepsleb, samal ajal kui mina liigset paarikümmet kilo mööda tammikut kaasa tassin. Muidugi ei taha keegi seda tunnistada. Seda, et oled kellestki nõrgem. Aga tugevaks saamiseks tuleb see vorst ju hävitada! Nojah.

Igatahes ahvatlustest puudust juba ei tule. Näiteks olin neljapäevaks saanud kaalu 130 peale (see võis johtuda ka sellest, et erinevad kaalud näitavad erinevaid numbreid), kui hakkas see veekend'i trall pihta.

Siirdusin õhtul sõbra juurde. Autoga, sest nagu kiuste olid mõlemad jalgrarattakummid katki läinud ja jalutamist häiris ähvardav äikesepilv. Seal pakuti maitsvat juustukooki. Mitu korda keeldusin, kuid kui ikka nii lahkelt pakutakse (“Ma ise tegin”), siis tuli lõpuks järele anda. Võtsin pool. Järgmisel päeval oli teise sõbra sünnipäev. Tema elab veel kaugemal. Võtsin takso. Aga tema abikaasa valmistatud heeringaleib tuli järele proovida (“Naine ise tegi”).

Ülejärgmisel päeval oli kohaliku trahteri avapidu. Otsustasin sealt viisakusest vaid hetkeks läbi astuda, kuid 30kraadises leitsakus ilmus minu ette justkui taeva kingitusena kandikutäis sillerdavaid õllepudeleid. Esimene läks kohe janu pärast. Muidugi ei puudunud ka toredad Saksa vorstikesed, juustupallikesed ja singiviilukesed …

Igaüks teab, et külaskäik tähendab enamasti enda täissöömist või -joomist. Ja põhiliselt on laual kartulisalat! Ent kui sa keeldud söömast, siis võetakse su kehakaal ja väljanägemine üksipulgi ette. Kui keeldud aga joomast, on see veel hullem, küsimused ja eelarvamused täidavad kohe toa: kas tarvitad tablette? milliseid tablette sa tarvitad? jne. Ühesõnaga on parem selliseid olukordi vältida. Ning selleks tuleb minna ikkagi terviserajale või spordisaali.

Loodetavasti saab järgmises osas juba kiusatusejutu asemel lugeda sellest, kuidas treening tegelikult edeneb.