Kui joodik minust terviserajal pudelikotiga mööda kõndis, siis sai mõõt täis

Foto: Meelis Meilbaum

Kui kõik ausalt ära rääkida, nagu seda tegi Agu Sihvka, siis pean alustama sellest, et sattusin veebruaris Soomes ujulat külastades saunas kaalu peale ja nägin seal imelikke numbreid.

Kuna ma polnud ammu kaalu peal käinud, olin neid numbreid nähes seal ujulasaunas suisa šokeeritud – mingil müstilisel moel olin poole aastaga võtnud 15 kilo juurde ja nüüd ulatus seier 135 peale. Vajusin sügavaisse mõtteisse, tegin paar leili ja katsetasin seda kaalu igaks juhuks uuesti. Number ikka sama!

Vahepeal ostsin endale uued teksad, uue pintsaku ja veel mõned rõiva­esemed, sest tundus, et vanad on pesus kokku läinud. Peas aga vasardas küsimus: millest ometi selline kaalutõus? On ju mu elustiil olnud üsna muutumatu. Ikka töö ja kodu, söök ja lebo.

Olen kogu aeg arusaamatult jõllitanud neid endistest paksudest jooksumehi, kes räägivad imelisi lugusid oma uuest elust. Aga ometi haarasin uppujana õlekõrrest ja võtsin ühendust ööjooksu korraldajatega – kas ma võiks midagi nendega koos ette võtta, kas või jalutada võistlusolukorras 10 kilomeetritki läbi. Andmata aru, mida see kõik tegelikult tähendab.

Otsustasin asja ka avalikuks teha, sest teades, kui nõrga iseloomuga ma olen, uskusin seda mu motivatsioonile kasuks tulevat. See taktika näis töötavat, sest kohe, kui kirjutasime minu ja näitleja Tarvo Sõmeri koostööst ööjooksu korraldajatega, laekus kaasaelajaid ja kaasatundjaid uskumatul moel. Seda nii linnatänaval, poesabas, kõrtsitoas kui ka terviserajal, kuhu ma otsejoones tõttasin.

Panin kohe tähele, et see distsiplineerib, kuna poes enam saia ja jäätist osta ei julgenud, sest ka kassapidaja ja minu taga seisnud klient olid lehte lugenud. See-eest nägin tammikus vastu tõttavates koerajalutajates rõõmsalt noogutavat äratundmisrõõmu. Keegi proua aga soovis edu ja tähendas noogutades, et hakkab juba minema.

Pean kohe tunnistama, et ma pole kunagi eriline jooksusõber olnud. Mulle meeldib spordi juures emotsioon. Olen aastaid hommikuti korvpalli mänginud, sest seal saab nügida ja seletada. Ja korve visata, näiteks viimase sekundi kolmeseid, mis tuju mitmeks päevaks üles kütavad. Sama jutt käib jalgpalli või tennise kohta. Aga mitte jooksmise.

Jah, olen elus teinud mõned jooksusammud, olen ka üritanud kiirkõndi teha, kuid kui ma nägin, kuidas Lilleoru poest tulnud joodik oma õllepudelitega minust – dressides tervisesportlasest – muuseas mööda jalutas, kadus viimnegi tuju.

Nüüd on aeg küps!

Esimeseks sammuks oli käik A-Spordi poodi, kust valisin endale ilusad sinised Adidase tossud. (Viimati olid mul sellised siis, kui koolipeol käisin). Ja sain isegi retuusid. Kui need jalga ajasin, olin kohe nagu sportlane. Aga liiga paks sportlane. Võib-olla nagu kuulitõukaja, igatahes mitte jooksja.

Esimesed sammud tammikus olid jubedad. Otsustasin teha ühe ringi, tegin siiski kaks. Hing ja vaim isegi tahtsid, ehkki end välja ajada on jube piinarikas. Iga minut, mida edasi sai lükata, oli kui hingeõnnistus, aga jalad ei tulnud järele.

Pärast tunnist kõndi oli tunne muidugi super. Saun ja uni maitsesid palju paremini. Stopp! Igat toitu ei tasu siiski näppida.

Sellest juba järgmisel korral, sest personalitreener Sven Hõbemägi lubas koostada nii toitumis- kui treeningukava.

Ja läbida tuleb ka koormustest, mille põhjal võib juhtuda, et mu sportlaskarjäärile õige suur pidur tõmmatakse. Aga loodame parimat.