“Run, Forrest, run!”

Eeldan, et suur osa lehelugejaist on näinud filmi “Forrest Gump” (või lugenud samanimelist romaani). Arvan ka, et enamikule neist on läbiva joonena meelde jäänud peategelase jooks.

Filmitutvustuses öeldakse, et Forrest on tavaline inimene, kelle rikkumatus ning lihtsameelsus iseloomustavad tervet põlvkonda.

Kultuslikuks on saanud lause, mida hüüab madala enesehinnanguga väiksele Forrestile tema sõber Jenny: “Run, Forrest, run!” Ja Forrest jooksebki teda jälitavate suuremate kaakide eest ära, nõnda et jalatoed ribadeks lendavad. Selgub, et ta pole mitte ainult lihtsameelne ja ebakindel, vaid temas on välgukiirust ja kangelaslikkust ning kõiksugu muid häid omadusi ka.

Filmi edenedes jõuab Forrest pärast seiklusi oma rännakutelt koju, et näha oma ema viimset päeva. Ta kohtub ka Jennyga, kelle abieluettepanekust keeldub.

Järgmisel hommikul hakkab ta jooksma ja jookseb kolm aastat. Tema jooksu hakatakse järgima, rahvahulgad järgnevad talle ühest osariigist teise. Lõpuks väsib habetunud Forrest ära, keerab otsa ringi ja jalutab koju tagasi. Inimesed jäävad pika ninaga järele vaatama. Mõni jookseb edasi ja leiab omakorda endale järgijaid. Aga peategelase elus saab seejärel mõndagi selgemaks.

Selle filmi stsenaarium sai Oscari.

Paljud inimesed jooksevad amokki. Paljud inimesed jooksevad oma murede eest ära. Pigem on see kujundlik. Jooksmise all mõistetakse ju muude tegevuste leidmist, et probleemid nende taha peitu jääksid.

Kuid ka jooksmine sõna otseses mõttes on muu tegevus. Tean nii mõndagi tuttavat, kes pärast rasket katsumust on enda elu totaalset muutnud. Näiteks jooksma hakanud. Jooksnud nagu Forrest end tühjaks ja raputanud nõnda enda õlult murekoormat. Tüki viisi. Aga kas ei võiks inimene end muuta ka ilma saatuslike katsumusteta? See on raske.

Miks ma ei räägi täna treeningutest? Te võite juba aimata, et mul pole praegu neist midagi rääkida. Ka kõrvalised inimesed enam suurt ei küsi, kuidas läheb, sest nad näevad, et midagi justkui pole muutunud. Vähemalt väliselt. Tegelikult on küll. Hästi palju.

Kui mõned unistavad kiiremini jooksmisest, siis maailmas on väga palju inimesi, kes unistavad paarist sammust kõndimisestki, sest nad on aheldatud ratastooli või voodisse.

Näen sageli unes oma ema taas pliidi ees seismas. Aga ta ei saa. Tal on praegu väga raske. Mõtlesin tükk aega, kas kirjutada sellest või mitte, aga siiski … Iga toetav mõte on abiks. Palun soovime talle kõik, et ta jalad alla saab.

Mina läbin oma lubatud kümme kilomeetrit ikka kuidagi ära.