Ega te siia jalutama ei tulnud!

Kohe ongi see kauaoodatud päev, mil saab Ööjooksu läbi teha.

Elu esimese võistluse! Okei, ilma ajavõtuta… Nagu kolme kuu eest lubatud, läbin kümme kilomeetrit vabatehnikas, mis peaasjalikult tähendab tõtlikku kõnnakut.

Ehk nagu ütles selle nädala juubilar Ello Odraks kunagi Moldovas meie delegatsiooni moodustanud raamatukogutöötajatele: „Kõndige-kõndige, ega te siia jalutama ole tulnud“.

Ma valetan, kui ma ütlen, et pole üldse ärevuses. Kui korraldajad kutsusid eile mind võistluskeskusesse numbri järele, siis see kõlas justkui keskkooli lõpus õpetaja karm osutus: „Võtke nüüd oma eksamipilet!“.

Olen end mässinud küll ühelt poolt paraja katsumuse sisse, kuid teisalt ootan juba mõnuga, et saaks vallutada oma armsa kodulinna tänavad koos tuhandete teistega. Panin tähele, et mitmel pool Rakveres pinnati ka tänavaid, nii pole karta, et jooksurahvas libastuks. (Muidugi oli mul mõte ka enne võistlust salamahti seesama distants läbi käia, kuid ei leidnudki selle kavala plaani teostamiseks mahti.)

Ühte ma kardan. Nimelt, et inimesed teede ja tänavate ääres hakkavad mind julgustama ja ergutama, et mis sa kõnnid, jookse. Aga ma ei tohi provokatsioonidele alluda. Pigem teen seda järgmisel aastal, sest ega siis minu treeningprogramm ja „liikumisprojekt“ veel sugugi lõppenud ei ole.

Paljud kindlasti küsivad, et kuidas siis enesetunne on võrreldes maikuuga, kui siin julged vekslid välja sai käitud. Kohe vastan: „Parem on!“. Kohe palju parem. Tõsi, ehkki on läinud üle kivide ja kändude (aga sain luureandmetest teada, et kaaskannatajal Tarvo Sõmeril ei läinud sugugi leebemalt). Ise tunnen nüüd lausa vastupandamatut vajadust liikuda (M.O.T.T.) ja sageli jätan autogi meelega tavapärasest veidi kaugemale, et ikka kõndida ka saaks.

Näiteks käisin ükspäev Tallinnas Ülemiste kaubanduskeskuses, seal käis parajasti hirmus remont ja ümberehitus ning sisse pääses pika ringiga. Tavaliselt ma oleks kannalt ringi keeranud või vähemalt närvi läinud. Seekord aga hing lausa hõiskas sees – et näe, saan mõned lisameetrid jälle kondiauru kasutada, mis muidu niisama oleks jäänud.

Aga jah, täna tuleb käia arvamusfestivalil ning seejärel ärevalt rajale astuda. Usun, et koos teiste kaasosalejatega tuleb sellest mõnus õhtupoolik ning hiljem on, mida meenutada ja blogida.

Siinkohal pean tunnistama, et olen endale jäneseks „palganud“ hea sõbra Riho Hüti - juba tuntud rahvasportlase-, kes hoiab teravalt pilku peal, et ma tempot liiga üles ei kruviks. Sest ma tahan muu asjatamise hulgas ju ka raja ääres toimuvat täie rinnaga nautida! Korraldajad on igatahes kõik teinud, et sellest Ööjooksust taas üks suurepärane rahvaspordiüritus kujuneks.

Ahjaa, küsite, et kas ma ka mõne kilogrammi olen kaotanud. See on hea küsimus! Ikka olen, pakun, et oma viis-kuus tükki. Seejuures arvestagem, et pidasin hoolega silmas tõika, et liiga kiire kilode kaotamine pole tervisele sugugi kasulik.

Blogipidamine hakkas mulle aga sedavõrd meeldima, et kavatsen sellega jätkata. Vaatame, mis sellest kõik välja tuleb.

Ööjooksjatele aga: kuu näkku!